Hunte lähemalt uurima asudes, mitmed aastad tagasi, tabas mind väga suur üllatus. Teadsin, et Eesti huntidele tehakse liiga ja otsuseid tehakse paljasõnaliste arvamuste põhjal (arvukuse hindamine tuleb jahimeestelt saadud info põhjal, pole tehtud alusuuringud) ja hunte pole meil vajalikul määral uuritud. Küll, aga ei olnud mul aimugi, et Skandinaavia riikides on olukord veelgi hullem (v.a teadustööde osas). Kuigi raske on kaalukausile panna, kellel olukord veel hullem, sest erinevalt Eestist on neil väga palju rohkem hundi seisundit uuritud.
Osalesin sellel nädalal Rootsis kohtumisel, kuhu oli kokku tulnud erinevad hundikaitse organisatsioonid üle Euroopa. Peaasjalikult keskendusime hundi olukorrale Rootsis. Nimelt on nii teadus, seadused, avalik arvamus (värsked uuringu tulemused) hunti soosivad ja hundi poolt! Siiski poliitikud on otsustanud väga suure hulga hunte küttida.
Kohal käis ka Stockholmi Ülikooli zooloogia professor Linda Laikre, kes rääkis meile Rootsi huntide geneetilisest olukorrast. Pehmelt öeldes muutusin veelgi murelikumaks ja otse välja öeldes, kui midagi ei muutu siis Skandinaavia hundipopulatsioone võib ohustada välja surra (täpsemaid arvutusi saaks kindlasti teha, et millal täpselt peaks nii juhtuma, juhul kui küttimist ja huntide genotsiidi ei lõpetata). Suureks üllatuseks seoses Skandinaavia riikidega ongi, et sellistes heaoluühiskondades koheldakse loodust väga kehvasti. Peaasjalikult hunte. Juba koolis räägiti Rootsist, kui eeskujulikust loodushoidlikust riigist, kuid tänaseks on tegemist, vaid valekuvandiga. Norras, kes pole Euroopa Liidu liige ja kellele loodusdirektiivid ei kohaldu on kõigest ligi 80 hunti! Viimased teadusuuringud ka kinnitavad, et Norras ei ole eraldi populatsiooni, vaid nad ongi Rootsi-Soome populatsioonist pärit hundid. Teatavasti on Rootsi hundid taas-asustatud ehk rootslased, nagu paljud teised, suutsid riigi huntidest täiesti “puhastada” ning alles 1983. aastal tulid hundid sinna tagasi. Ehk kogu praegune Rootsi ja ka suuresti Norra hundipopulatsioon pärineb 2 hundist, kellest juba siis oli üks huntidest inbriidingu* sugemetega. Inbriiding ei ole kuhugi kadunud ja on Rootsi huntide seas suur. Vaja oleks migratsiooni teistest hundi populatsioonidest. Kust need hundid peaks tulema? Norrast, kus on ainult ca 80 hunti ja isegi kõrge inbriidingu tase? Soomest, kus samuti on inbriiding probleem ja ca 250 hunti? Kõiki eelnevaid väiteid toetavad teadustööd.
Mitmes riigis näiteks Saksamaal, Slovakkias, Itaalias tehtud GPS-telemeetriauuringutega selgub, et hundid rändavad väga pikki vahemaid, tuhandeid kilomeetreid. Eks kihk leida paariline ja vaba territoorium on peamised põhjused. Samas mõnikord neid GPS teekondi vaadates jääb mulje, et neil on teada punkt B, kuhu nad peaksid jõudma, jääb mõistatuseks, kuidas huntide sisemine GPS töötab. Selle näitega tahan öelda, et hundi populatsioonid on üksteisest palju rohkem sõltuvuses, kui arvata oskame. Eesti hundid on oluline lüli Euroopa populatsioonide kui ka Skandinaavia populatsioonidele. Hundid on suured rändajad, kui neil rännata lastakse. Tihti on need GPS -kaelustatud hundid ka kaduma läinud. Enamasti küttimise või autoõnnetuse tõttu. Oletan ja väga lihtsustatult öeldes, hundid ka ise teavad, et neil on vaja geene vahetada, looduses pole miski asjata seatud. Ju rännukihk tagab hundi ellujäämise mitmes mõttes.
Eestis ei ole tehtud suuremahulist inbriidingu uuringut, kuid on uuritud geenisiiret Lätiga. Eesti ja Läti huntide vahel toimub geenisiire, kuid puudub geenisiirde sageduse ja olemuse kohta info kogu Balti populatsioonis. Nii skandinaavia kui balti riikide tegevuskavades väidetakse, et geenisiire Venemaalt tulevate huntidega on piisav. Teatavasti ELi looduskaitsepoliitika näeb ette, et iga riik peab tagama looduskaitse enda riigisiseste meetmetega ning ei saa looduskaitset ja kohustusi teistele riikidele, veelgi enam Venemaa peale. Kui kõik Venemaa naaberriigid otsustavad ehitada piiridele tarad, teha suuremahulisi taristu projekte, siis huntidel oleks veelgi väiksem võimalus nendest ohustatud ja kõrge inbriidinguga populatsioonides ellu jääda. Ka Eestis tehtud suurkiskjate kava viitab, et Venemaa hundid on osa Balti hundi populatsioonist. Jah, vastab tõele, aga me ei tea sealsete huntide olukorda ja veelgi vähem teame, kas need hundid ka jõuavad meie hundi populatsiooni rikastada või lastakse nad enne maha.
Ehk me siin Eestis räägime kogu aeg huntide arvukusest, kuid kunagi ei räägi, et kas antud arvukus ka tagab inbriidingu vältimise. Küsides prof Linda Laikrelt arvamust, kas Eesti jahisurve juures, mis on viimased 10 aastat olnud 25-50%, võib tekkida huntidel inbriidingut siis professor oli arvamusel, et oht võib olla täiesti olemas. Inbriiding on ainult üks oht. Salaküttimisest ja muust ametlikust küttimisest rääkimata. Täiendavad ohud on ka muud nagu hübridiseerumine (koertega järglaste saamine, tõestatud uuringutega, et esineb Eestis), taudid ja teised haigused. Kui asurkonnad on väikesed, ei ole nad võimelised ettenägematutele olukordadele vastu pidama.
Eestis tehtud GPS-telemeetriauuringud on näidanud huntide rännet Lätti ja Venemaale, kuid meil ei ole infot, kas siia jõuavad ka Lätist ja Venemaalt hundid. Venemaal lasti Eestist sinna jõudnud GPS-kaelusega hunt maha. Venemaal ei ole väga hunti soosiv avalik arvamus ja lihtsalt oletada, et küll Venemaalt jõuab skandinaavia ja balti riikidesse piisaval hulgal hunte, ei ole piisav.
Lätis algab hundijaht juba juulikuus, sisuliselt ajal, kui pesakondades on 3-kuused kutsikad, mis ei anna erilist usku, et Lätist suurel määral geenisiiret Eestisse oleks loota. Samuti on Lätis hundi küttimissurve kõrge. Valgevene on samuti pudelikaelaks, sest ka seal on jahisurve viimastel aastatel väga suur. Geenisiire peab olema piisav. Täna me oleme Eestis olukorras, kus me oletame, et inbriiding ei ole probleem ja geenidega on kõik korras.
Kuulame, aga tarkade ametnike juttu edasi, kus hunt on ”kõrge juurdekasvuga ja hästi sigiv loom”. Mingitest geenidest me teadma ei pea, küll Venemaa rikastab meie huntide geene! Hunt teeb kahjustusi, on ohtlik – suhtumine, mis prevaleerib täna nii Skandinaavias, Baltikumis kui ka mujal poliitikute hulgas, kes kuulavad peaasjalikult suurte rahakottidega huvigruppe. Õnneks on mitmeid positiivseid näiteid (riikides, kus hundijahti ei tehta ja poliitikud on südamega) ka ja järgmine kord kirjutan nendest.
*pilt nr 1 ilmestab, mida tähendab, kui hundi geenid on liiga lahjad ehk neis on inbriidingut. Lihtsalt öeldes on hundi omavahel liiga lähedalt suguluses, mis viib lõpuks geeniriketeni.
Piltidel Stockholmi Ülikooli zooloogia professor Linda Laikre tegemas ettekannet Rootsi huntide geneetilsest olukorrast.
