Kõik suurkiskjad on Eestis kui ka kogu Euroopa Liidus kaitse all. Nende küttimine peab olema rangelt reguleeritud ja lubatud vaid erandite põhjal, kui kõik teised alternatiivid on kasutusele võetud. Üldist küttimist nagu praegu toimib ei tohi olla. Need alternatiivid tähendavad iga üksiku juhtumi põhjal eraldi lähenemist.
Paar aastat tagasi, kui hakkasin tõsiasjast, et kiskjad on kaitse all, Eestis rohkem rääkima, sain palju kriitikat, pealtnäha isegi loodussõbralikelt inimestelt. Kõik mida ma ütlesin, saame lugeda tänaseks ka viimasest keskkonnaameti karude küttimiskorraldusest, kus tuuakse esimest korda põhjalikumalt välja, et karuga on meil tegemist range kaitse all oleva liigiga. Milleks siis küttida kaitse all olevaid liike ? Mis on looduskaitse eesmärk ?
Nüüd oleks aeg liikuda sinna, et korralduses kirjutatu ka praktikasse jõuaks. Mis siis praktikas toimub ? Kuigi KKA tõi korralduses välja, et karud on elupaiga direktiivi alusel rangelt kaitstav liik ja kõik muud ilusad jutud, nad prakitkas nii elupaiga direktiivi kui ka Berni konventsiooni ei täida. See ei käi ainult karude kohta, vaid ka huntide, kellel on samuti kaitse. Ilvese jahist me täna ei räägi, sest nende arvukus langes pärast üleküttimist trastiliselt ja nende arvukus püsis stabiilselt madal ligemale 7 aastat. Pikemalt ilvesega juhtunust saab lugeda siit: https://www.eestisuurkiskjad.ee/2023/08/13/ettevaatusprintsiip-ilvese-naitel-ehk-keskkonnaameti-moodapanek/ Ilvese küttimisest unistab, aga teatud huvigrupp juba pingsalt (https://www.ejs.ee/pooled-jahindusnoukogudest-toetasid-ilvesejahi-avamist/ ja https://parnu.postimees.ee/7831835/parnumaal-leidub-suur-hulk-ilvesepesakondi ).
Ilvesega seoses ütleksin aga meestele, kellel näpud hirmsasti sügelevad, et nende küttimisel ei ole mingit põhjendus- kui karude ja huntide puhul võime neid ebaõiglaselt nuhtlusisenditeks tembeldada, siis ilvestega see lugu nii kergelt läbi ei lähe. Ilves ei murra kariloomi, kuigi kohati tahetakse vastupidist tõestada, puuduvad tõendid. Võime rääkida ilveste puhul vaid üksikutest juhtumitest. Ilves ei tee olulisi kahjustusi.
Üks huvigrupp, kelle kätel on otseselt kiskjate veri on jahimehed. Samas ise nad nimetavad end nö käsutäitjateks, et nemad justkui ei mõjuta suurkiskjatega toimuvat. Samas igas kiskjaga seonduvas artiklis võetakse ikka jahimehe arvamus, kus üldjuhul on arvamus, et kiskjaid on palju ja neid tuleks rohkem küttida. Iga suve keskpaik hakkab meediasse tulema üha rohkem lugusid, kus keegi sattus kokku karuga ühel või teisel moel, tihti piirduski kohtumine sellega, et inimene nägi karu ja karu jooksis minema. Tihti on need kontaktid anonüümsed ja kontollimatud. Sügise hakul, aga kuuleme meedias üha enam lugusid kurjadest huntidest, kes lambaid ja koeri murravad. Muul ajal on nii karude, kui ka huntide suhtes meedias kui ka avalikus ruumis vaikus. Ei saa muuks seda nimetada, kui teatud huvigruppide poolt mõjutamise taktikaks. Just nendel hetkedel teeb ju Keskkonnaamet otsuseid, kui palju karusid või hunte peaks küttima. Miks on jahimeestel huvi rohkem kiskjaid küttida, kui nad on pelgalt käsutäitjad ? Mitu põhjust. Jahimees tahab ise kiskja asemel olla ja ei soovi, et hundid “nende” põtru ära sööb. Suurkiskjatega seoses ei saa ka ju öelda, et nad peavad kiskjaid tapma, sest see on puhtalt vabatahtlik. Täiesti vabalt võivad jahimehed otustada, et ei küti ühtegi kiskjat. Sõralistega on riigil teine poliitika ja see on aastaid olnud suur hävitustöö ja põtrade arvukus on trastiliselt langenud. Siin on enamus jahimehed teises leeris ja pigem nii palju sõralisi ei kütiks, kui kästakse. Kes käsib? Maaomanik- kui ei küti, jääd jahimaast ilma või saad trahvi. Lähiaastatel on kitsi kütitud ligi 30 000 aastas. Põtru ca 5000 aastas. Kõik kiskjad kokku tänases olukorras Eesti metsades ei jõuaks nii palju ära süüa.
Paljudele jahimeestele on kiskja jaht eelkõige meelelahutus, iga jahimees ei ole lasknud hunti, karu või ilvest. Enamuse jahimeeste unistus on ikkagi kord elu jooksul üks kiskja ka maha lasta. Kas ma eksin ?
Kuna meediat juba mainisin siis jääb veel küsida, kui verised on meedia käed ? Klikke saab jube hästi uudistest, kui öelda, keegi ründas, mõrtsukas, tapatöö. Inimestele on miskipärast selline õudusfilmides kasutatavad väljendid meeltööda ja neid uudiseid klikitakse. Seega ajakirjanik, tea, et ka sinu kätel võib olla kaitse all olevate kiskjate veri. Meedia mõjutab kogu ühiskonna avalikku arvamust. Piisab ainult ühest verd nõretavast loost, kui tänapäeva looduskauge inimene suurkiskjate suhtes pessimistlikuks muutub. Seega hea ajakirjanik, enne mõtle, kui selliseid väljendeid kiskjate kohta kasutad või üldse kaheldava väärtusega allika ja info põhjal loo kirjutad.
Kui verist mett sööd sina ? Karude tehtud kahjustus mesitarudele on peamine põhjus, miks täna karusid kütitatkse. Elupaiga direktiivist tulenevalt ei ole pelgalt kahjustus piisav põhjus küttimiseks. Kuigi jahimehed võtavad kiskjate teemal palju sõna, siis mitte kunagi ei põhjendata kiskjate küttimist sellega, et jahimehed tahavad küttida. See on selline põranadalaune põhjus. Peaasjalikult põhjendatakse karude küttimist just mesinikele tehtava kahju pärast. Olen ise ka mesinik ja karu on minu mesilat külastanud. Aitas elektriaed. Odav ja lihtne. Riik annab selleks ka toetust. Kahjuks mesinikud ei ole eriti aktiivsed elektrikarjuste kasutamises. Samas, miks väga peakski pingutama ? Müüa mett on raske, ma ei tea mesinikku, kellel ei oleks eelmiste aastate mett varuks. Tihti on isegi tulusam võtta see riigi poolt makstav kompensatsioon 300-400 EURi taru pealt. Kui oled suurmesinik võib see summa küündida sinna 5000-6000 EURi kompensatsiooni puhtalt kahjustuste pealt. Tean mesinikke, kes on selliseid summasid saanud. Samas tean ka mesinikke, kellel on elektriaiad ja kellel kahjustused puuduvad. Võin kohe täna viia inimesed metsa eksukursioonile ja näidata lugematul arvul mesitarusid, mis on keset metsa ja kus ei ole elektriaeda ümber. Isegi selliseid kohti tean mitmes Eesti erinevas paigas, kus mesitarud ja jahimeeste söödaplats on samal põllul. Ühel juhul on elektriaed ilusti ümber.
Kui täna kõik mesinikud paneksid oma tarudele elektriaiad, siis kaoksid 99,9 % kui mitte mõnel juhul 100 % igasugused kahjustused mesitarudele. Statistika näitab aga, et mesitarud ei ole kaitstud. Mina mitte ei annaks kompensatsiooni vaid teeksin hoopis trahvi. Oluline ei ole hoida ära ainult järgmisi kahjustusi, vaid et karu üldse ei harjuks käima mesilas. Samuti on riigi poolt vaja muuta määrust, mis arvestab, et 100 m hoonest on piisav ennetusmeede. Reaalsuses see ei ole, karu tuleb ka maja lähedale, kui sealt häid lõhnu tuleb. Tegemist ei ole siis nuhtlusisendiga. Karu mõtteid mõjutab väga palju tema suur kõht, mis üldjuhul on tühi. Seega süüdistada karu selle eest, et ta ei suuda vastu panna magusale lõhnale, on rumal ja küüniline. Lisaks mõjutavad karude ja ka teiste kiskjate käimis koridore paljud muud asjaolud. Võibolla kuskil tehakse metsaraiet ja loomad muutsid oma käiguradasid, võibolla rajati uus tee, millega loomad peavad harjuma.
Riik ei ole koostanud ka mesinikele ega ka kariloomadekasvatajatele sisukat juhendit, et kuidas tõhusalt suurkiskjate kahjustusi vältida. Soome riik on näiteks seda teinud. Kui isegi selliseid elementaarseid asju pole tehtud ja suvaliselt kiskjaid kütime, siis on ilmselge, et küttimine on lihstalt kellegi meelelahutus või mugavus, asendustegevus.
Kuna karude küttimine sõltub väga tugevalt kahjustusest siis on grupp inimesi, kes tahab, et kahjustused ei kaokski ära. Tean ise jahimeestest mesinikke, kes ei pane oma tarudele elektriaedu ja tean jahimehi, kes peab lambaid ja aastaid ei ole võtnud piisavaid kaitsemeetmeid kasutusele. Kohalikud jahimehed panevad isegi teateid ajalehte, et inimesed kahjustustest teataksid. Kui mainisin, et mul käis karu mesilas ja ma sellest kuhugi ei teatanud, oli üks jahimees lausa pettunud. Ilmselgelt on neil huvi küttida.
Teaduslikku alust ega tõendeid pole, kuid ikka kütime suvaliselt
Kiskjate küttimine kahjustuste vältimiseks pole ka teaduses kinnitust leidnud, et tegemist oleks efektiivse meetodiga. Pigem vastupidi ja eriti just huntidega. Tegemist on kõige ebatõhusama meetodiga.
Samuti puudub igasugune teaduslik alus väita, et 96 karu küttimine kuidagi ülejäänud 800-900 karus inimpelglikkust teikitab ? Mil määral ülejäänud karud siis inimesi kardavad, kui 96 karu saab kütitud ? Kui palju vähenevad tulevased kahjustused mesinikele, kui nad ei vaevu oma vara kaitsma ? Looduskaugetele inimestele võib igasugu asju väita. Tekitab psühholoogiliselt võlts turvatunde või keegi saab näidata end kui päästjana, sangarina. Karu ei ole karjaloom. Jahimehe söödaplatsilt maha lastud karu ei edasta teistele karudele edasi, et näe paha inimene lasi mind maha, nüüd kartke. Samalt söödaplatsilt võib iga aasta karu lasta. Karud kardavad inimest juba niigi. Jaht kui selline ei tekita loomades hirmu. Iga aasta kütitakse ligi 30 tuhat metskitse, nad peaksid siis kuidagi eriti palju inimest kartma. Pigem vastupidi, kitsi näeb inimasulate lähedal üha enam. Nemad on ka põhjus, miks kiskja asulate lähedale tuleb. Saakloomale järgi. Kui keskkonnaaemt soovib ohtusid vähendada elanikele siis alustagu sellega, et lõpetagu liigne metsaraie ja üle mõistuse läinud kuivenduskraavide rajamine, samuti põhjavee reostamine pestitsiitidega. Puukidega võiks ka midagi ette võtta, kes tõesti inimesele ohtlikud võivad olla, kiskjatest on Eesti metsas kõige vähem ohtu inimese elule. Mina, kes olen aastaid karudega ja teiste kiskjatega kohtunud, ka silmast silma, peaksin ammu juba söödud olema, kui kiskjad mingit ohtu kujutaksid. Isegi julget isendit pole kohanud. Kindlasti võib olla probleemseid isendeid ja nendega peaks tegelema, aga neid pole kindlasti karude puhul ligi 100 iga aasta ja huntide puhul pool populatsioonist.
Lisaks võiksid jahimehed lõpetada karude söötmise, sest just see toodab inimsõbralikke karusid. Valdav osa karudest Eestis elabki jahimehe sööda peal. Kui keegi tunneb huvi võin teha ekskursiooni ja näidata neid kohti üle Eesti. Karujäljed ja väljaheited ilusti söödaplasti ümber. Mingist 5kg iga päev on ka soovmõtlemine. Üldjuhul on seda vilja, maisi jne sinna ikka krodades rohkem viidud. Olen ka näinud minule rinnuni kõrget viljahunnikud söödaplatsil.
Alla aastased hundid on nuhtlusisendid ?
Ma ei tea, milleks on vaja küttida alla aastast hunti, kes ilmselt oma elus pole isegi kährikut murdnud ja ilmselt ka ei oska seda veel teha, heal juhul on põllul hiirte püüdmist harjutanud. Huntide puhul ei saa rääkida ainult arvukusest, vaid peab rääkima ka tervetest karjadest. Eesti hundi küttimissurve on üks kõrgemaid Euroopas ja huntide keskmine eluiga on alla 2 aasta, seega me ei saa rääkida tervetest karjadest. Kui pole terveid karju, siis murrabki hunt sealt, kus saab. Teaduslikult on väidetud, et kui hunt saab valida, kas karilooma või metslooma vahel, siis valib viimase. Siin mängib rolli ka hundi lapsetuba, kui seda pole olnud ja karjad on lõhutud, juba siis kui kutsikad on 6 kuused, siis mingist järjepidevusest ja eeskujuliku käitumisega huntidest me ei saagi rääkida.
Kumb huvi on siis suurem avalik huvi: kas kahjustused mesinikele ja karilooma kasvatajatele või looduskaitse ? Kelle jaoks loodust kaitstakse või mille jaoks ? Eks ikka inimeste endi jaoks, et oleks toimiv ökosüsteem. Hiljuti läbiviidud uuring Saksamaal näitas, et nendes metsades, kus elasid hundid oli vähem kahjustusi puudele. Me ei mõista kõiki seoseid ja need ei ole alati ka nähtavad. Ilmselge, et kiskjad on osa ökosüsteemist ja ilma nendeta oleksis meie metsad kui keha ilma hingeta.
Listi, kelle kätel veel kiskjate veri, võib veel täiendada, aga nii mesinikud, kui kariloomade kasvatajad peavad mõistma, et nende tegevusel on palju suurem mõju, kui esialgu tundub. Tihti ilmselt paljud mesinikud ja kariloomade pidajad ei ole endale seda seost teadvustanud ja neid kasutatakse küttimislubade määramisel põhjustena.
Keskkonnaamet, kes on loodud meie kõigi elukeskkonda hoidma, peaks esindama eelkõige suuremat avalikku huvi ehk looduskaitset, mitte igas küttimiskorralduses meeleheitlikult leidma põhjusi kitsa huvigrupi jaoks, miks kaitse all olevaid suurkiskjaid peaks küttima.