Karud võivad poole oma eluajast veeta taliuinakus (Friebe et al., 2001), seega on huvitav teada, mis taliuinaku ajal toimub.
Mõned teadlased on isegi väitnud, et on ka nö eeltaliuinak. Sellel ajal muudab karu oma käitumist vähem aktiivsemaks ja toimuvad erinevad füsioloogilised muutused.
Taliuinakusse minemist võib stimuleerida esimene lumesadu ja temperatuuri langus, nii nagu kevadel, stimuleerib karude ärkamist lume sulamine ja temperatuuri soojenemine (Enrique González-Bernardo,Luca Francesco Russo,Esther Valderrábano,Ángel Fernández,Vincenzo Penteriani, 2020).
Milline talipesa välja näeb ? Emakarud, kes taliuinaku ajal ka poegivad näevad pesa valikuga rohkem vaeva. Eesti tingimustest võib tegemist olla kohaga, kus on palju maha langenuid puid, mis moodustavad hea peavarju. Kõik looduslikud varjualused võivad olla valikus. Ise olen näinud taliuinakupesa keset 10 a vana lageraielanki, kus on tihedamalt noori kuuski. Karu oli kraapinud väikese lohukese ja sinna põhja ka kuuseoksad pannud.
Teadlased on väitnud, et karude talveuni tuleneb talvel olevast toidunappusest. Enne taliuinakut sügisel võivad nad kaaluda kaks korda rohkem, kui kevadel. Söövad nad nii taimset kui ka loomset toitu.
Rootsis tehtud uuringu järgi erines taliuinaku koha valik täiskasavanud isase ja ülejäänud karude vahel. Täiskasvanud isased valisid taliuinakuks rohkem asustamata kohad, kus inimtegevust oli vähem (Marcus Elfström, Jon E. Swenson, 2009). Emakarud poegadega, aga valivad ja lähevad taliuinakupessa varem, kui teised. Emakarud poegadega ka lahkuvad talipesast kõige hiljem.
Pesa teevad nad valmis isegi paari tunniga (Friebe et al., 2001), kuid koha võivad valida välja juba mitu kuud enne uinakut (Craighead & Craighead, 1972; Krechmar & Krechmar, 1992).
Talveune ajal karude keha temperatuur langeb 37lt kraadilt 32ni. Kui keha jahtub sellest allapoole siis ta soojendab ennast keha väristades.
Taliuinakusse jäänud karu ainevahetus on ligikaudu neljandiku võrra aeglasem tavapärasest suvisest ainevahetusest. Uinaku ajal karu ei söö, joo ega väljuta jääkaineid, ainus tarbitav välisressurss on hapnik. Ent kahingamiskiirus väheneb 1,5 hinge-tõmbeni minutis, kuna hemoglobiin hakkab hapnikku tõhusamalt siduma (Egle Tammeleht 2022).
Väidetavalt tekib karu talveune ajal uriin, aga see võetakse see võetakse taas kasutusse.
Karude talvituskoht on looduskaitse all ja karusid mitte mingil juhul segade ei tohi. Kehtib see piirang ka metsatöölistele. Enne kui raietegevust tehakse võiks teha kindlaks, kas seal on karud põõnamas. Uuringutega on leitud, et peamine põhjus, miks karud talvepesad hülgavad seisneb jahitegevuses, metsatööstustegevuses (Sahlén, Friebe, et al., 2015; Swenson et al., 1997).
Kui karu talveuinaku ajal segada nii, et nad ärkavad siis neil kulub väga palju energiat, et uus koht leida ja uuesti talveunne jääda. Karusid ähvardab siis ka surm. Näiteks emakaru poegadega segamine tähendab, et karupojad ellu ei jää. Emakaru tagasi poegade juurde ei lähe.
Kuigi karude jooksuaeg on suvel, siis pojad sünnivad talvel talveuinaku ajal. Juhul, kui emakarul üldse on piisavalt rasvakihti sügisel, et pojad välja areneksid. Teadlased on teinud kindlaks, et isegi kui viljastamine toimus, aga emakaru rasvakiht on ≤ 20% ei sünni poegi. Emakarud, kes olid suurema rasvakihiga sünnitasid pojad varem kui need, kes olid saledamad. Loomulikult ka karupojad, kelle ema rasvakiht kehas oli suurem, kasvasid kiiremini. (Charles T. Robbins, Merav Ben-David, Jennifer K. Fortin, O. Lynne Nelson, 2012)
Emakarud viljastatakse mais-juunis, kuid viljastatud munaraku areng jääb seisma, selleks, et karu pojad sünniksid taliuinaku ajal. Ilmselt on loodus nii seadnud, sest hilissügisel sündides oleksid karupojad väga väetid ja ellujäämine keeruline. Seletatud on loote arengu edasi lükkumist taliuinaku ajaks ka sellega, et siis emakarud on paigal ja tänu suurema rasvakihile on piima hõlbsam toota. Pruunkaru tiinus kestab lühikest aega, keskmiselt 56 päeva, ning 350‒500 grammi kaaluvad pojad sünnivad jaanuaris-veebruaris.
Implantatsiooni edasilükkumine jooksuajal vähendab karuema kehas suguhormooni progesterooni tootmist, mis võimaldab tal pärast esimest viljastumist veel kord paaruda. Seetõttu on üsna tavaline, et ühe pesakonna karupoegadel on eri isad (Egle Tammeleht 2022).
Kuna pojad jäävad emakarudega kokku 1,5 ja isegi kuni 3 aastaseks saamiseni, siis keskmiselt poegib karu iga 3 aasta tagant.